2024 elutöö preemia laureaat Tõnis Timmusk
Eesti inimesegeneetika Ühing autasustas Viljandis toimunud aastakonverentsil elutööpreemiaga professor Tõnis Timmuskit kauaaegse panuse eest närvisüsteemi funktsioneerimise ja sellega seonduvate haiguste tekke geneetiliste mehhanismide uurimise eest.
Tõnis Timmusk lõpetas 1982. a geneetik-tsütoloogina Tartu Ülikooli bioloogia-geograafia teaduskonna, kus tema arengubioloogia teemaline diplomitöö valmis professor Jüri Kärneri juhendamisel. Oma teadlaskarjääri alustas ta 1985. a Tallinnas, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi (KBFI) molekulaargeneetika laboris professor Mart Saarma uurimisrühmas. Uurimisobjektiks said närvikasvufaktorite geenide struktuur ja regulatsioon närvirakkude arengus ja funktsioneerimises. Neurotrofiinid nagu NGF (esimesena tuvastatud n-ö prototüüpne närvikasvufaktor) ja BDNF (aju päritolu neurotroofne tegur) jt hoiavad elus vajaliku arvu eri tüüpi neuroneid nii arenevas kui ka täiskasvanud närvisüsteemis. Neurotrofiinide alatoimimist on seostatud mitmete neurodegeneratiivsete haigustega nagu Parkinsoni ja Huntingtoni tõved. Peamiseks rõhuasetuseks kujunes professor Timmuskil BDNF-i kodeeriva geeni struktuuri ja regulatsiooni lahtimuukimine. Lisaks teatud neuronite elushoidmisele on BDNF-il mitmeid muid olulisi rolle, sealhulgas neuronitevahelises ehk sünaptilises plastilisuses, võimaldades sel muuhulgas osaleda impulssiivsuse allasurumises. Poole võrra vähendatud BDNF-iga katseloomadel esineb oluline agressiivsuse ja rasvumiseni viiva söögiisu tõus.
Prof Tõnis Timmusk kaitses Karolinska Instituudis professor Håkan Perssoni laboris Madis Metsise juhendamisel 1994. aastal doktoritöö, jätkates Eestis alustatud BDNF-i geeni temaatikat. Doktoritöö raames valmis üks professor Timmuski teadlaskarjääri olulisemaid artikleid BDNF-i geeni struktuurist ja regulatsioonist. See ilmus neuroteaduse tippajakirjas Neuron ja sai edaspidi suundarajavaks ta enda teadlaskarjäärile kui ka BNDF-i jt neurotrofiinide geenide uurijatest kolleegidele laias maailmas.
1990. ja 2000. aastatel jätkas professor Timmusk BNDF-i, GDNF-i (gliia-päritolu neurotroofse teguri) jt neurotrofiinide geeni regulatsiooni uurimist Uppsala ja Helsingi ülikoolides. Koostöös Milano ülikooli teadlastega näitas professor Timmusk 2001. aastal Science’is ja 2003. aastal Nature Genetics’is ilmunud artiklites, et Huntingtoni tõve – laastava neurodegeneratiivse haiguse – korral on BDNFi transkriptsioon (avaldumine) kortikaalsetes neuronites tunduvalt vähenenud ja selgitasid välja selle molekulaarse mehhanismi. Seega laiendas antud uurimus oluliselt arusaamist Huntingtoni tõve patogeneesist.
Helsingis töötades panustas ta koos professor Saarma uurimisrühmaga oluliselt uudse, evolutsiooniliselt nii selgrootutes kui ka selgroogsetes konserveerunud dopaminergilise (st dopamiini kasutava) neurotroofse teguri CDNF-i avastamisse 2007. a. Klassikalised, seni tuntud neurotrofiinid esinevad ainult selgroogsetel. CDNF on rakenduslikust aspektist oluline Parkinsoni tõve potentsiaalses ravis, sest antud haiguse korral hävivad pöördumatult motoorika kontrollis osalevad keskaju dopaminergilised neuronid. Nüüdseks teeb professor Saarma koos kolleegidega kliinilisi katseid CDNF valguga Parkinsoni tõve raviks.
2002. a asus professor Timmusk tööle Tallinna Tehnikaülikooli molekulaarbioloogia professorina, kus töötab seniajani. Ta on uurimisrühma juhina väga edukalt jätkanud uurimusi BDNF-i geeni regulatsioonist. Uurimisrühma liikmed on kaitsnud 17 doktoritööd ja 42 magistritööd. Lisaks BDNF-ile lisandus professor Timmuski uurimistemaatikasse TCF4 geen, mis on muteerunud geneetilise harvikhaiguse, Pitt-Hopkinsi sündroomi korral. Pitt-Hopkinsi patsientidel tekib väga raskekujuline vaimne alaareng, nad ei õpi isegi rääkima. Lisaks on ülegenoomsed assotsiatsiooniuuringud tuvastanud TCF4 muutunud variante ka skisofreeniaga patsientidel. Professor Timmuski uurimistöid TCF-i rollist ja regulatsiooni häiretest Pitt-Hopkinsi sündroomis on muuhulgas korduvalt finantseerinud patsientide vanemate poolt loodud USA erafond.
Oma viljaka teadlaskarjääri jooksul on professor Timmuski saavutusi kahel korral pärjatud Eesti Vabariigi teaduspreemiaga – arstiteaduse alal uurimuste tsükli „Närvisüsteemi haiguste molekulaarsetest mehhanismidest“ eest 2008. a ning keemia ja molekulaarbioloogia valdkonnas publikatsioonide tsükli „Neuraalse aktiivsusega reguleeritud geeniekspressiooni mehhanismid“ eest 2020. a.
Riik tunnustas professor Timmuski teadustööd ka Valgetähe IV klassi teenetemärgiga 2010. a.
Professor Timmusk on avaldanud üle 100 teaduspublikatsiooni, sealhulgas tippajakirjades Nature, Science, Nature Genetics, Neuron, Journal of Neuroscience jt ning tema uurimistöö põhjal on registreeritud 6 patenti.
Täname professor Timmuskit tema seniste hiilgavate saavutuste eest eest ja soovime edu edaspidiseks!
Teksti autor: Richard Tamme
